Hiired ja rotid - tüütud kodukahjurid
Rotid ja hiired põhjustavad majapidamistes suuri kahjustusi, süües ja rikkudes toiduaineid, nende puudumisel krõbistavad meelsasti betooni, pehmed metalle, ehituskonstruktsioone plasttorusid ja muid materjale.
Eestis elutsevad põhiliselt rändrott (Rattus norvegikus) ja must ehk pööningurott (Rattus rattus). Peale selle elab meil veel mitut liiki hiiri nagu majahiir, juttselg-hiir ,metshiir, põldhiir jne. Suguküpseks saab rott juba kahe kuuselt ja rotiema tiinus kestab 22-23 päeva, tavaliselt sünnib 6-10 poega ja järglasi võib ta anda 4-6 korda aastas. Väga heades tingimustes võib ühest rotist aasta jooksul sigineda isegi kuni 3000 uut isendit. Roti keskmine eluiga on 2-3 aastat. Üks rott tarvitab toiduks aastas ligikaudu15-20 kg toiduaineid. Kahud, mida ta ta teeb oma reostamisega on aga mitmeid kordi suuremad. Lisaks sellele levitavad rotid ohtlikke nakkushaigusi nagu salmonelloos, brutselloos, katk, tüüfus ja veel teisigi.
Mida varem alustada võitlust närilistega, seda tõenäolisem on tõrje efektiivsus ja suurem ka majanduslik võit. Tekitatud kahju ja kulutused mürksöötadele või tõrjele jäävad tunduvalt väiksemaks.
Närilised hakkavad hoonetesse sisse tungima vara sügisesel perioodil, ilmade jahenemisel, siis kui põldudelt on vili ja muud saadused koristatud. Soovitatavalt tuleks tõrjega alustada kohe, kui on näha esimesi märke näriliste poolt tekitatud kahjustustest. Haarata tuleks kogu hoonestus või objekt korraga, et tõrje oleks piisavalt efektiivne. Mürksööt paigutatakse suhteliselt laiale alale ja kuivadesse kohtadesse, et oleks tagatud selle hea kättesaadavus närilistele. Samas peaks aga vältima koduloomade ja ka laste mürksöödale ligipääsemist. Paigaldada söödakohad üldkäidavatest kohtadest võimalikult sügavale, kaugele, kõrgele, alla jne.
Suurim viga, mida näriliste tõrjel üldjuhul tehakse, on ebapiisav sööda väljapanek. Kümmekond grammi mürksöödet pole aga piisav kogus roti surmamiseks. Ühe söödakoha tarvis peaks rottide tõrjel välja panema minimaalselt 100-125 g söödet ehk 1 pakend(Rotimürk "342" -200g) tuleks kaheks jagada. Ruumides, kus ladustatakse toiduaineid on kinniste söödakarpide kasutamine kohustuslik, nendesse asetatakse üks või kaks tervet pakendit (200 g)korraga, sõltuvalt karbi suurusest. Soovituslik söödakohtade tihedus rottide puhul oleks 10-15 meetrit, hiirte tõrjel aga 3-5 meetrit. Hiirtele piisab ühe söögikoha tarvis umbkaudu 50 g mürksöödast. Väga oluline on ka tõrje protsessi pidev jälgimine, söödakoguseid peab vajadusel uuendama, kuid mitte varem kui nelja-viie päeva pärast. Tänapäeval kasutatakse mürkides toimeainena antikaogulante , mis kekitavad sisemisi verejookse ja takistavad vere hüübist, isend sureb 3-5 päeva jooksul. Selleks siis ka see nelja-viie päevane intervall sööda uuendamisel. Kui sööt lõpeb juba esimestel päevadel, näitab see näriliste suurt arvukust ja tõrjesse tuleks suhtuda tõsiselt, mis võib kesta kuni 1 kuu. Tõrje võib pidada edukalt lõppenuks, kui ei ole lisandunud näriliste poolt tekitatud hävitustöö jälgi ja mürksööta ei sööda enam. Järele jäänud mürksööt, tühjad pakendid ja ka võimalikud näriliste laibad tuleks põletada või siis hävitada muul moel selleks ettenähtud korras.